Tere! Raske töönädal on tänasega seljataga. Mangodest niipalju, et kui mangol saba ära tõmmata, siis see mahl, mis sealt välja pritsib, on väga happeline, sain seda omal käel tunda, söövitab käe ära pikapeale. Küpsetel mangodel on see juba välja nõrgunud. Mangode korjamine on ka omaette ooper. See toimub kirsikorjamise masinaga - tegemist on siis tõstukitaolise instrumendiga, mida saab jalgadega juhtida, et käed korjamiseks vabad oleks. Ma pole seda veel ise proovida saanud, aga pidi lahe olema.
Farmeriga on meil tõeliselt vedanud. Tegemist on väga sõbraliku ja oma ea kohta uskumatult tragi mehehakatisega, kes raiub ise koos töölistega iga päev tööd teha. Päeval, mil me temaga esimest korda kohtusime, küsis ta kohe, et kust me pärit oleme. Kuuldes, et tuleme eestist ütles ta kohe, et oleme tööle võetud, kuna paar aastat enne meid oli tal olnud seal 2 eesti töölist. Mõlemad olivat hoidnud eesti lipu kõrgel - üks olevat olnud kogunisti polüglott ja lisaks väga töökas mees. Teine mees polnud ka papist poiss. Ta oli farmis töötades rääkinud, et tal on plaan hiina keel ära õppida ja Hiinasse poliitikuks minna. Ja oligi selle teoks teinud. Meie igatahes täname neid mehi ja üritame lippu sama kõrgel hoida.
Täna oli palgapäev. Saime tsheki, mille peame siis kuskil rahaks vahetama. Numbritest ma rääkima ei hakka, aga tshekki vaadates tuli küll kerge muie näole. Maksude koha pealt nii palju, et 29 % läheb sisserännanutel palgast maha. See aga on n.ö
sunniviisiline säästmine, kuna maksud pidi kõik hiljem tagasi saama. Nii et kokkuvõttes võib rahule jääda. Homme on vaba päev, saab korralikult välja magada ja päeval ehk rannas päikest võtta. Praegu aga libistan "gooni" (kohalike mõistes vein), mida on siin kõige odavam juua ja teeme plaane kas minna tsentrumisse ööelu kaema. Parema meelega muidugi libistaks õlle, aga see on siin millegipärast nii ülehinnatud. Kangemast alkoholist ei maksa üldse rääkida. Eestisse soovin aga kõigile rahulikke pühi. Homme proovin mõned jõuluteemalised pildid ka teha. Olge vuntsid!
Saturday, December 19, 2009
Sunday, December 13, 2009
Aborigeenid on toredad
Nonii, täna vaba päev ja ajame siin elamise asju, kes kus ööbib. Maja kus elame on väga luks: mugavad voodid, konditsioneer, telekas, pliidid, nõud jne. Wifit saame ka kasutada, 15 taala 24h. Täna käisime linna peal niisama uudistamas, uued toakaaslased ostsid arvutikõlarid, nii et nüüd saab bailama hakata. Tsentrum oli aborigeene täis, üks hullem kui teine. Pange google otsingusse "aborigen", siis näete millised nad välja näevad. Osad on siuksed wannabe räpparid, pael ümber pea ja siuksed rippuvad ja laiad kossuriided seljas. Üks kohalik aussie tõi välja hea võrdluse, et kui näete ämblikku, siis ärge teda torkima hakake, sama siis pidi kehtima aborigeenide puhul. Randa pole ilmselt ka mõtet minna, kuna abod pidid seal käima särkides ujumas. Sellest piisab, minu jaoks vähemalt. Meil siin karavanipargis muidu ka täitsa normaalne bassein olemas, nii et saab peale rasket tööpäeva ennast maha jahutada. Homme hakkame mangosid korjama, eks siis paistab mis see endast kujutab. Rohkem nagu pole midagi öelda, elu on tshill ;)
Saturday, December 12, 2009
No worries mate!
Perthis ei tundunud olevat mingit farmitööd, seega tegime ühise otsuse osta kogu meie finantside eest auto. Kuna finantse ei olnud kohutavalt palju, siis oli see üsna riskantne otsus, sest 1000 taala eest eriti korralikku autot ei saa. Leidsime siis sellise nö. putuka (http://imcdb.org/images/199/477.jpg). Meie oma ei ole nii ilus ja korralik, pigem nagu tuunitud variant, süsimust kapott, plärisev sumps ja muud head ja vead. Võtsime siis suuna Bunbury poole, sest see oli netis leiduva info tõttu kõige lähem koht, kuhu minna farmitööd otsima. Bunbury ise on väga kena kuurortlinnake, seal 4 veedetud päeva jooksul hakkas ta meile veel rohkem meeldima - ilus rand, väga sõbralikud ja abivalmid inimesed ning kõik mis ühel päkkbäkkeril vaja on seal olemas. Esimese öö veetsime autos ning seda siukses looduslikult ilusas mägise maastikuga rahvuspargis nagu Maidens Reserve. Väga sürr oli hommikul ärgata ahvihäält tegevate papagoide kisa peale. Tekkis siuke tunne nagu oleks auto parkind keset dzunglit. Rand on seal ka väga kaunis, siuke valge ja puhas liiv ning helesinise veega india ookean. Kell 7 hommikul turnisime seal mingite kivide otsas, nägime ühte surnud krabi ja delfiine. Tunne oli vägev. Juba esimesel päeval asusime tööotsinguile. Kohalike käest saime teada, kus saab tasuta wifis olla, sest neti kasutamise eest küsitakse siin hingehinda. Saatsime siis CV-sid ja helistasime igale poole, kuhu saime, aga ei miskit. Suhtumine umbes sama nagu iirlastel, lubavad tagasi helistada ja ütlevad, et tööd on. Seda kõnet võidki ootama jääda. Kohalikud samas on ikka nii abivalmid ja elurõõmsad, et see on lausa uskumatu. No worries - fraas, mida kuuled pea iga ozi käest mõjub tõesti, ei tea, kas siis teadlikult või alateadlikult. Nad justkui sisendaks endale, et tõesti, probleeme ei ole. Kui seda iga päev korrutada, nii endale kui teistele, siis see võibki oma eesmärgi lõpuks saavutada. Nii, et eestlased, no worries!
Kuna tööga oli nagu oli, siis otsustasime sõita veel edasi lõuna poole. 100 km sõitu ja saabusime Margaret River'isse. Netis leiduva info järgi oli seal üks päkkbäkkerite hostel, suht uus hoone ja tööd otsitakse sulle ka. Jõudsime siis sinna, väsind ja külmetanud. Temperatuur langes 100 km-ga päris palju. Igatahes kohale jõudes oli väga jahe, nii umbes 18-20 kraadi. Olime sunnitud pusad selga lükkama. Tshekkisime ennast sinna sisse, mängisime mingite italiaanodega mingit imelikku kaardimängu ja ajasime japsidega juttu ning tõmbasime koti peale ära. Selgus, et külmade ilmade tõttu oli viinamarjade valmimise aeg oma paar kuud edasi lükkunud. See oli tore uudis. Hommikul proovisime veel linnast seest mingit lambitööd leida. Ahjaa. Üks hea kild veel. Leidsime Bunburys olles siukse töökuulutuse. Otsitakse lambapügajat - eelnev kogemus vajalik, kuid mitte hädavajalik. Otsisime siis numbri välja ja tõmbasime traati, ise olime kikkis ja õhinal, istusime pöidlad pihus arvuti taga ja preili, kes vastu võttis oli paljulubava jutuga, kuid siis lõpus lajatas: Saatke CV sellel aadressil. Mida kuradit ausõna! Ma oleks võind talle öelda, et mul on oma juukselõikusaparaat ka kui vaja ja 6 aastane iseenda juuste lõikamise kogemus! See selleks. Üritasime siis leida linnast mingit lambitööd. Käisime isegi intervjuul, viksisime kingad ära ja panime soliidsemad riided selga ja siis selgus, et meil puudus kohvitegemise kogemus. No mis seal ikka. Panime püssile hääled sisse ja tagasi Bunbury poole ajama. Seal otsisime veel paar päeva tööd, suhteliselt edutult - a'la 2 nädala pärast anname teada kelle valime. Konkurents ikka nendes kohtades on karm. Ühele kohale tahtjaid on lihtsalt nii palju. 2 päeva vahtisime Bunburys ja siis tegime ühe targa otsuse, sõita 1078 km põhja linnakesse nimega Carnarvon. See põhines inside infol, et seal kandis saab raudselt tööle. Reede hommikul panin GPS-i sihtkoha sisse ja läks sõiduks. Sõitma hakkasime kl 10 hommikul ja kohale jõudsime umbes 00.30. Temperatuur kõikus ikka vägevalt - sisemaal 37 kandis ja ranniku ääres 26. umbes poole tee peal pidin järsult pidurdama, kuna miski Jaanalind oma 3 võsukesega otsustas aegluubis üle tee kõndida. Ma nägin ainult seda suurt jurakat ja mõtsin et sõidan tema tagant läbi, sõber õnneks märkas neid pisemaid sabas tilpnemas ja sain õigel ajal pidama. Holdenil on head pidurid. Enne Carnarvoni jõudmist oli päris palju pimedasõitu ja oi oi kus siin on öösel ohtlik sõita. Terve teeäär oli täis erinevaid loomi ja surnuks sõidetud laipu. Elus känguruid ja muid wildlife loomi oli terve teeäär täis. 2 korda oli känguru tee peal, esimene kord keset teed, keskjoone peal, teine kord vastasuunavööndis. Silmad väsivad pimedasõiduga nii kiirelt ära, kuna nii palju loomi on nii tee peal kui ka tee ääres.
Mõte siia sõita, kus siis hetkel seda blogi kirjutan, tasus ennast täielikult ära. Hommikul sõitsime kohe farmide piirkonda tööd otsima. Ja umbes tunni pärast panime tööriided selga ja asusime tööle. Mõnus kerge tunne oli kohe, kuna rahad olid otsas ja lootus kadunud. Töö ise oli OK ning ei hakka detalidesse laskuma. Ainuke miinus oli temperatuur: 42 kraadi ja pea kohal kõrvetav päike tegi oma töö, tunne sellises kuumuses tööd teha on suht kirjeldamatu. See punakas kruus imeb selle kuumuse endasse. Sõitsime farmist minema, autol aknad lahti ja tunne oli nagu oleks kuskil metsatulekahju - tuuleiil, mis aknast sisse tuli oli tulikuum, kõrvetav lausa. Päris mitu rasket hetke oli. Aga sellega kuumusega pidi ära harjuma väidetavalt, aja jooksul. Tööpäeva lõppedes pidime tõdema, et meie siiamaani truu suksu on vist haiget saanud. Tagumine käik ei tööta ning sõita saab ainult 2 käiguga. Aga loodan, et see olukord laheneb ka kuidagi. Natuke mures oleme küll, sest siiamaani hea investeering tahab sussid püsti visata. Suksu on ennast nii või teisiti ära tasund. Pea 2000 km pidas vastu. Meie hinnang oli selline, et hea kui 200 km sõidetud saab. Aga praeguseks pean lõpetama, sest hommikul 5 on äratus ja tahaks lõpuks ometi ennast välja magada. Sellest ajast peale kui ma Tallinna lennujaamas lennuki peale astusin, pole korralikult magada saand. Nüüd saame 4 päeva elada häärberis, kus on AC, telekas, tellitud internet ja kõik muu eluks vajalik. Imelikke elukaid on kõik kohad täis - Madagaskari prussakad (käelaba suurused) igasugu ämblikud, suured moskiitod jne. Urineerima ei julge pimedas minna, peab vist pudelisse laskma. Aga ok. Praeguseks aitab. Head und!
Kuna tööga oli nagu oli, siis otsustasime sõita veel edasi lõuna poole. 100 km sõitu ja saabusime Margaret River'isse. Netis leiduva info järgi oli seal üks päkkbäkkerite hostel, suht uus hoone ja tööd otsitakse sulle ka. Jõudsime siis sinna, väsind ja külmetanud. Temperatuur langes 100 km-ga päris palju. Igatahes kohale jõudes oli väga jahe, nii umbes 18-20 kraadi. Olime sunnitud pusad selga lükkama. Tshekkisime ennast sinna sisse, mängisime mingite italiaanodega mingit imelikku kaardimängu ja ajasime japsidega juttu ning tõmbasime koti peale ära. Selgus, et külmade ilmade tõttu oli viinamarjade valmimise aeg oma paar kuud edasi lükkunud. See oli tore uudis. Hommikul proovisime veel linnast seest mingit lambitööd leida. Ahjaa. Üks hea kild veel. Leidsime Bunburys olles siukse töökuulutuse. Otsitakse lambapügajat - eelnev kogemus vajalik, kuid mitte hädavajalik. Otsisime siis numbri välja ja tõmbasime traati, ise olime kikkis ja õhinal, istusime pöidlad pihus arvuti taga ja preili, kes vastu võttis oli paljulubava jutuga, kuid siis lõpus lajatas: Saatke CV sellel aadressil. Mida kuradit ausõna! Ma oleks võind talle öelda, et mul on oma juukselõikusaparaat ka kui vaja ja 6 aastane iseenda juuste lõikamise kogemus! See selleks. Üritasime siis leida linnast mingit lambitööd. Käisime isegi intervjuul, viksisime kingad ära ja panime soliidsemad riided selga ja siis selgus, et meil puudus kohvitegemise kogemus. No mis seal ikka. Panime püssile hääled sisse ja tagasi Bunbury poole ajama. Seal otsisime veel paar päeva tööd, suhteliselt edutult - a'la 2 nädala pärast anname teada kelle valime. Konkurents ikka nendes kohtades on karm. Ühele kohale tahtjaid on lihtsalt nii palju. 2 päeva vahtisime Bunburys ja siis tegime ühe targa otsuse, sõita 1078 km põhja linnakesse nimega Carnarvon. See põhines inside infol, et seal kandis saab raudselt tööle. Reede hommikul panin GPS-i sihtkoha sisse ja läks sõiduks. Sõitma hakkasime kl 10 hommikul ja kohale jõudsime umbes 00.30. Temperatuur kõikus ikka vägevalt - sisemaal 37 kandis ja ranniku ääres 26. umbes poole tee peal pidin järsult pidurdama, kuna miski Jaanalind oma 3 võsukesega otsustas aegluubis üle tee kõndida. Ma nägin ainult seda suurt jurakat ja mõtsin et sõidan tema tagant läbi, sõber õnneks märkas neid pisemaid sabas tilpnemas ja sain õigel ajal pidama. Holdenil on head pidurid. Enne Carnarvoni jõudmist oli päris palju pimedasõitu ja oi oi kus siin on öösel ohtlik sõita. Terve teeäär oli täis erinevaid loomi ja surnuks sõidetud laipu. Elus känguruid ja muid wildlife loomi oli terve teeäär täis. 2 korda oli känguru tee peal, esimene kord keset teed, keskjoone peal, teine kord vastasuunavööndis. Silmad väsivad pimedasõiduga nii kiirelt ära, kuna nii palju loomi on nii tee peal kui ka tee ääres.
Mõte siia sõita, kus siis hetkel seda blogi kirjutan, tasus ennast täielikult ära. Hommikul sõitsime kohe farmide piirkonda tööd otsima. Ja umbes tunni pärast panime tööriided selga ja asusime tööle. Mõnus kerge tunne oli kohe, kuna rahad olid otsas ja lootus kadunud. Töö ise oli OK ning ei hakka detalidesse laskuma. Ainuke miinus oli temperatuur: 42 kraadi ja pea kohal kõrvetav päike tegi oma töö, tunne sellises kuumuses tööd teha on suht kirjeldamatu. See punakas kruus imeb selle kuumuse endasse. Sõitsime farmist minema, autol aknad lahti ja tunne oli nagu oleks kuskil metsatulekahju - tuuleiil, mis aknast sisse tuli oli tulikuum, kõrvetav lausa. Päris mitu rasket hetke oli. Aga sellega kuumusega pidi ära harjuma väidetavalt, aja jooksul. Tööpäeva lõppedes pidime tõdema, et meie siiamaani truu suksu on vist haiget saanud. Tagumine käik ei tööta ning sõita saab ainult 2 käiguga. Aga loodan, et see olukord laheneb ka kuidagi. Natuke mures oleme küll, sest siiamaani hea investeering tahab sussid püsti visata. Suksu on ennast nii või teisiti ära tasund. Pea 2000 km pidas vastu. Meie hinnang oli selline, et hea kui 200 km sõidetud saab. Aga praeguseks pean lõpetama, sest hommikul 5 on äratus ja tahaks lõpuks ometi ennast välja magada. Sellest ajast peale kui ma Tallinna lennujaamas lennuki peale astusin, pole korralikult magada saand. Nüüd saame 4 päeva elada häärberis, kus on AC, telekas, tellitud internet ja kõik muu eluks vajalik. Imelikke elukaid on kõik kohad täis - Madagaskari prussakad (käelaba suurused) igasugu ämblikud, suured moskiitod jne. Urineerima ei julge pimedas minna, peab vist pudelisse laskma. Aga ok. Praeguseks aitab. Head und!
Saturday, December 5, 2009
How's it going mate!
Päev enne lendu oli vaja tingimata ennast maani täis juua ja vanalinnas lällata, et siis pohmakaga lendama hakata. Siiski oli mul nii palju taipu, et pohmakale tüng teha ja libistasin Tallinna lennujaamas viimased alekokid sisse. Lend oli tõtt-öelda kohutav - 15 tundi (kõige pikem ots) inimeste vahel ebamugavas toolis kinni istuda ei ole mitte vahva. Kuala Lumpuris oli meil natuke aega kohalikku õhku sisse hingata, see oli umbes 30 kraadine ja väga niiske (õhtusel ajal). Ei kujuta ette, mis see ilm seal päeviti endast kujutab. Lennujaamas ringi jalutades tundsime ennast nagu koljatid nende pisikeste inimeste keskel.
Kui me hommikul Perthi lennujaamast välja jalutasime oli vaade ilus - palmid ukse ees ja kella seitsmene päike siras taevas. Hostel, mida mul üks sõber kangesti soovitas on ikka suhteliselt inetu. Enne registreerimist vaatasime, kuidas prussakad mööda köögipõrandat ringi jooksevad ning nina tervitas mõnus oksehais eelmise õhtu peost. Sellele vaatamata ei viitsinud me paremat kohta otsima hakata oma suurte märssidega. Tuba on ka täielik katastroof. Reisikaaslane tegi kapi lahti, kuhu oma asju panna, 3 prussakat vahtis sealt vastu. Kui siia tervisekaitseinspektsioon peale lendaks, siis oleks äril lõpp ka ilmselt.
Ilm eile oli ikka karm - 36 kraadi sooja ja täiesti selge. Päike on hommikul kl 11 nii kõrgel, et oma varju pole näha. Täna on vähe jahedam tuul ja 30 kraadi. Kohalikud rääkisid, et nii soojaks läks alles paar päeva tagasi. Homme teeme pangakonto ja siis otsustame kuhu sõita, lõunasse või põhja poole. Over and out.
Kui me hommikul Perthi lennujaamast välja jalutasime oli vaade ilus - palmid ukse ees ja kella seitsmene päike siras taevas. Hostel, mida mul üks sõber kangesti soovitas on ikka suhteliselt inetu. Enne registreerimist vaatasime, kuidas prussakad mööda köögipõrandat ringi jooksevad ning nina tervitas mõnus oksehais eelmise õhtu peost. Sellele vaatamata ei viitsinud me paremat kohta otsima hakata oma suurte märssidega. Tuba on ka täielik katastroof. Reisikaaslane tegi kapi lahti, kuhu oma asju panna, 3 prussakat vahtis sealt vastu. Kui siia tervisekaitseinspektsioon peale lendaks, siis oleks äril lõpp ka ilmselt.
Ilm eile oli ikka karm - 36 kraadi sooja ja täiesti selge. Päike on hommikul kl 11 nii kõrgel, et oma varju pole näha. Täna on vähe jahedam tuul ja 30 kraadi. Kohalikud rääkisid, et nii soojaks läks alles paar päeva tagasi. Homme teeme pangakonto ja siis otsustame kuhu sõita, lõunasse või põhja poole. Over and out.
Subscribe to:
Comments (Atom)
