How's it going mate!

Päev enne lendu oli vaja tingimata ennast maani täis juua ja vanalinnas lällata, et siis pohmakaga lendama hakata. Siiski oli mul nii palju taipu, et pohmakale tüng teha ja libistasin Tallinna lennujaamas viimased alekokid sisse. Lend oli tõtt-öelda kohutav - 15 tundi (kõige pikem ots) inimeste vahel ebamugavas toolis kinni istuda ei ole mitte vahva. Kuala Lumpuris oli meil natuke aega kohalikku õhku sisse hingata, see oli umbes 30 kraadine ja väga niiske (õhtusel ajal). Ei kujuta ette, mis see ilm seal päeviti endast kujutab. Lennujaamas ringi jalutades tundsime ennast nagu koljatid nende pisikeste inimeste keskel.
Kui me hommikul Perthi lennujaamast välja jalutasime oli vaade ilus - palmid ukse ees ja kella seitsmene päike siras taevas. Hostel, mida mul üks sõber kangesti soovitas on ikka suhteliselt inetu. Enne registreerimist vaatasime, kuidas prussakad mööda köögipõrandat ringi jooksevad ning nina tervitas mõnus oksehais eelmise õhtu peost. Sellele vaatamata ei viitsinud me paremat kohta otsima hakata oma suurte märssidega. Tuba on ka täielik katastroof. Reisikaaslane tegi kapi lahti, kuhu oma asju panna, 3 prussakat vahtis sealt vastu. Kui siia tervisekaitseinspektsioon peale lendaks, siis oleks äril lõpp ka ilmselt.
Ilm eile oli ikka karm - 36 kraadi sooja ja täiesti selge. Päike on hommikul kl 11 nii kõrgel, et oma varju pole näha. Täna on vähe jahedam tuul ja 30 kraadi. Kohalikud rääkisid, et nii soojaks läks alles paar päeva tagasi. Homme teeme pangakonto ja siis otsustame kuhu sõita, lõunasse või põhja poole. Over and out.