No worries mate!

Perthis ei tundunud olevat mingit farmitööd, seega tegime ühise otsuse osta kogu meie finantside eest auto. Kuna finantse ei olnud kohutavalt palju, siis oli see üsna riskantne otsus, sest 1000 taala eest eriti korralikku autot ei saa. Leidsime siis sellise nö. putuka (http://imcdb.org/images/199/477.jpg). Meie oma ei ole nii ilus ja korralik, pigem nagu tuunitud variant, süsimust kapott, plärisev sumps ja muud head ja vead. Võtsime siis suuna Bunbury poole, sest see oli netis leiduva info tõttu kõige lähem koht, kuhu minna farmitööd otsima. Bunbury ise on väga kena kuurortlinnake, seal 4 veedetud päeva jooksul hakkas ta meile veel rohkem meeldima - ilus rand, väga sõbralikud ja abivalmid inimesed ning kõik mis ühel päkkbäkkeril vaja on seal olemas. Esimese öö veetsime autos ning seda siukses looduslikult ilusas mägise maastikuga rahvuspargis nagu Maidens Reserve. Väga sürr oli hommikul ärgata ahvihäält tegevate papagoide kisa peale. Tekkis siuke tunne nagu oleks auto parkind keset dzunglit. Rand on seal ka väga kaunis, siuke valge ja puhas liiv ning helesinise veega india ookean. Kell 7 hommikul turnisime seal mingite kivide otsas, nägime ühte surnud krabi ja delfiine. Tunne oli vägev. Juba esimesel päeval asusime tööotsinguile. Kohalike käest saime teada, kus saab tasuta wifis olla, sest neti kasutamise eest küsitakse siin hingehinda. Saatsime siis CV-sid ja helistasime igale poole, kuhu saime, aga ei miskit. Suhtumine umbes sama nagu iirlastel, lubavad tagasi helistada ja ütlevad, et tööd on. Seda kõnet võidki ootama jääda. Kohalikud samas on ikka nii abivalmid ja elurõõmsad, et see on lausa uskumatu. No worries - fraas, mida kuuled pea iga ozi käest mõjub tõesti, ei tea, kas siis teadlikult või alateadlikult. Nad justkui sisendaks endale, et tõesti, probleeme ei ole. Kui seda iga päev korrutada, nii endale kui teistele, siis see võibki oma eesmärgi lõpuks saavutada. Nii, et eestlased, no worries!
Kuna tööga oli nagu oli, siis otsustasime sõita veel edasi lõuna poole. 100 km sõitu ja saabusime Margaret River'isse. Netis leiduva info järgi oli seal üks päkkbäkkerite hostel, suht uus hoone ja tööd otsitakse sulle ka. Jõudsime siis sinna, väsind ja külmetanud. Temperatuur langes 100 km-ga päris palju. Igatahes kohale jõudes oli väga jahe, nii umbes 18-20 kraadi. Olime sunnitud pusad selga lükkama. Tshekkisime ennast sinna sisse, mängisime mingite italiaanodega mingit imelikku kaardimängu ja ajasime japsidega juttu ning tõmbasime koti peale ära. Selgus, et külmade ilmade tõttu oli viinamarjade valmimise aeg oma paar kuud edasi lükkunud. See oli tore uudis. Hommikul proovisime veel linnast seest mingit lambitööd leida. Ahjaa. Üks hea kild veel. Leidsime Bunburys olles siukse töökuulutuse. Otsitakse lambapügajat - eelnev kogemus vajalik, kuid mitte hädavajalik. Otsisime siis numbri välja ja tõmbasime traati, ise olime kikkis ja õhinal, istusime pöidlad pihus arvuti taga ja preili, kes vastu võttis oli paljulubava jutuga, kuid siis lõpus lajatas: Saatke CV sellel aadressil. Mida kuradit ausõna! Ma oleks võind talle öelda, et mul on oma juukselõikusaparaat ka kui vaja ja 6 aastane iseenda juuste lõikamise kogemus! See selleks. Üritasime siis leida linnast mingit lambitööd. Käisime isegi intervjuul, viksisime kingad ära ja panime soliidsemad riided selga ja siis selgus, et meil puudus kohvitegemise kogemus. No mis seal ikka. Panime püssile hääled sisse ja tagasi Bunbury poole ajama. Seal otsisime veel paar päeva tööd, suhteliselt edutult - a'la 2 nädala pärast anname teada kelle valime. Konkurents ikka nendes kohtades on karm. Ühele kohale tahtjaid on lihtsalt nii palju. 2 päeva vahtisime Bunburys ja siis tegime ühe targa otsuse, sõita 1078 km põhja linnakesse nimega Carnarvon. See põhines inside infol, et seal kandis saab raudselt tööle. Reede hommikul panin GPS-i sihtkoha sisse ja läks sõiduks. Sõitma hakkasime kl 10 hommikul ja kohale jõudsime umbes 00.30. Temperatuur kõikus ikka vägevalt - sisemaal 37 kandis ja ranniku ääres 26. umbes poole tee peal pidin järsult pidurdama, kuna miski Jaanalind oma 3 võsukesega otsustas aegluubis üle tee kõndida. Ma nägin ainult seda suurt jurakat ja mõtsin et sõidan tema tagant läbi, sõber õnneks märkas neid pisemaid sabas tilpnemas ja sain õigel ajal pidama. Holdenil on head pidurid. Enne Carnarvoni jõudmist oli päris palju pimedasõitu ja oi oi kus siin on öösel ohtlik sõita. Terve teeäär oli täis erinevaid loomi ja surnuks sõidetud laipu. Elus känguruid ja muid wildlife loomi oli terve teeäär täis. 2 korda oli känguru tee peal, esimene kord keset teed, keskjoone peal, teine kord vastasuunavööndis. Silmad väsivad pimedasõiduga nii kiirelt ära, kuna nii palju loomi on nii tee peal kui ka tee ääres.
Mõte siia sõita, kus siis hetkel seda blogi kirjutan, tasus ennast täielikult ära. Hommikul sõitsime kohe farmide piirkonda tööd otsima. Ja umbes tunni pärast panime tööriided selga ja asusime tööle. Mõnus kerge tunne oli kohe, kuna rahad olid otsas ja lootus kadunud. Töö ise oli OK ning ei hakka detalidesse laskuma. Ainuke miinus oli temperatuur: 42 kraadi ja pea kohal kõrvetav päike tegi oma töö, tunne sellises kuumuses tööd teha on suht kirjeldamatu. See punakas kruus imeb selle kuumuse endasse. Sõitsime farmist minema, autol aknad lahti ja tunne oli nagu oleks kuskil metsatulekahju - tuuleiil, mis aknast sisse tuli oli tulikuum, kõrvetav lausa. Päris mitu rasket hetke oli. Aga sellega kuumusega pidi ära harjuma väidetavalt, aja jooksul. Tööpäeva lõppedes pidime tõdema, et meie siiamaani truu suksu on vist haiget saanud. Tagumine käik ei tööta ning sõita saab ainult 2 käiguga. Aga loodan, et see olukord laheneb ka kuidagi. Natuke mures oleme küll, sest siiamaani hea investeering tahab sussid püsti visata. Suksu on ennast nii või teisiti ära tasund. Pea 2000 km pidas vastu. Meie hinnang oli selline, et hea kui 200 km sõidetud saab. Aga praeguseks pean lõpetama, sest hommikul 5 on äratus ja tahaks lõpuks ometi ennast välja magada. Sellest ajast peale kui ma Tallinna lennujaamas lennuki peale astusin, pole korralikult magada saand. Nüüd saame 4 päeva elada häärberis, kus on AC, telekas, tellitud internet ja kõik muu eluks vajalik. Imelikke elukaid on kõik kohad täis - Madagaskari prussakad (käelaba suurused) igasugu ämblikud, suured moskiitod jne. Urineerima ei julge pimedas minna, peab vist pudelisse laskma. Aga ok. Praeguseks aitab. Head und!