Tere ja jõudu. On kolmapäeva öö, kell on 3.19. Ei ole siukest tunnet, et tahaks tudule minna. Kuulan Thrillseekersi setti, mis sisaldab ikka ülihäid lugusid. Eile oli viimane tööpäev, täna päeval peaks palk ka üle laekuma, lisaks sellele saime ühe kontakti, kust lubati helistada nii kui meil töö otsa lõpeb. Täna saatsin paar CV-d ka laiali, oleks helistanud muidu, aga polnud kontaktnumbrit. Nii et olukord on suht positiivne. Homme vaba päev ja üritan veel tööbüroodes käia, mitte niisama tühja vahtida. White party'l jäi käimata ja kahetseda pole midagi, sest Richard käis seal ja pani kohe plehku ka, kuna pidu oli mõttetu. Muusika olevat olnud hea, aga atmosfäär oli see mis minema peletas. Kole klubi (räpane) ja pilves peolised. Nii, et ilma pole ma millestki jäänud.
Mida ma unustasin mainida oli see, et endised tööandjad on kõik homod v.a ühe asiaadist naisolevuse. Meie truu töökaaslane Hong (tegelt oli ta nimi Willy) pani paar päeva tagasi Donnybrooke'i puuvilju korjama. Tema asemele võeti uus tööline paariks päevaks ja arvake ära kas ta oli hetero? No way. As gay as a man can be. Ei tegelikult pole mul geide vastu midagi as long as they don't make a move on me. Väga sõbralikud ja abivalmid inimesed on. Peale selle tegelevad heategevusega. Selle all pean silmas seda, et Karl oodatust tunduvalt rohkem palka sai. Olgugi, et me üks hommik tööle 4 tundi hiljaks jäime ja veel juua täis olime. Ükspäev käisime firmaomaniku kodus, mingit prügi ära viimas. Koduperenaiseks oli tal peenike ja lühikest kasvu pilukast elukaaslane (mees muidugi), kes siis tööde juhatajaks sai ja kohe kätega vehkima hakkas, teate küll seda käteasendit (kui J täht tagurpidi keerata). Vähemalt andis pärast ühe külma dieetkoka. Ülemusel oli vana 88'aasta volvo 760 GLE hoovi peal ja see on müügis 1000-dollariga. Mina nägin selles kohe investeeringut, sest see oli ülihästi hoitud ja sõidab gaasiga, mis on tunduvalt odavam kui bensiin. Üritan selle ostmiseks raha leida, sest selle tegelik väärtus on midagi muud.

Ilmad on väga ilusad olnud viimastel päevadel. Temperatuur keskmiselt 30 kraadi päeval - ideaalne. Tormi tagajärgi meenutavad justkui kuulirahe alla sattunud autod ja neid ikka liigub päris palju ringi.
Perth ikkagi meeldib mulle millegipärast, ilus ja huvitav linn on. Tahaks ainult normaalse inimese moodi elada. Vaatasin täna ka sharehouse, kuna täielik siiber on ees sellest hostelist. Mingi aasia tüdruk otsib toakaaslast hmm... Inimesed on siin toredad ja puha, aga voodilutikad ja pidev joomine ja lällamine hakkab vaikselt ära tüütama. Eile oli uudistes lugu voodilutikatest. See probleem tekkis 3 aastat tagasi ja muutub iga aastaga aina hullemaks. Põhikohad, kus neid armsaid olevusi kohata on Bäckpäckerid ja hostelid, kuna need on lihtsalt nii räpased. Raske on leida üliheas korras ja puhast hosteli Austraalias. Eks see kõik käib selle mustlase eluviisiga käsikäes. Kell on juba päris öö, nii et peab sule karpi panema ja voodilutikaid söötma minema. Heiparalla!

Hallo Freunde!

Uudist nii palju, et päris korralik äikesetorm oli üleeile. Tulime töölt koju ja nälg tagus jalaga perse. Tulin hostelist välja ja nägin lähenevat pilvemassi, pole veel sellist taevast elus näind, mitte tumesinine nagu Eestis, aga siuke troopiline rohekas, pilved liikusid meeletu kiirusega. Pood on siit mingi 800m kaugusel. Teadsin, et jääme vihma kätte, aga sellegipoolest oli vaja minna. Poole tee peal hakkas nagu oavarrest kallama. Jõudsin poodi läbimärjana, ostlesin veidi ning siis tagasi hosteli. Selle poole tunni jooksul oli nii palju vett taevast alla sadand, et tänavad ujusid, autod olid poolenisti vee all, täiesti uskumatu, nii kiiresti. Äikest pildus pea iga 10 sekundi tagant ning sähvatused olid ülipimestavad. Vesi oli teatud kohtades nii sügav, et pressis ühe ilusalongi ukse vahelt sisse. Mingi  mees tuli vastu, viigipükstes ja kingades, sumpas põlvist saati vees, terve tänav oli lihtsalt vee all. Õnneks olid mul plätud jalas :). Eile vaatasin siis uudiseid, tuleb välja, et üks hullemaid troopilisi äikesetorme läbi aegade. 6cm läbimõõduga rahetükke sadas taevast alla, tohutud tuuleiilid viisid katuseid minema jne. Klaasist katuste omanikud said teada, et tegid vähe vale otsuse. Siin meie kandis rahet ei sadanud, ilmselt kuskil äärelinnades siis. Kahjustusi sai Perth 100 miljoni dollari ulatuses. Kindlustusfirmadel on ka vesi ahjus, ilmselt saavad riigilt abi. Nii palju siis sellest meeletult pikast kuivast perioodist. Enne tormi oli Perthis põud olnud juba ei tea kui kaua, purustades kõik eelnevad rekordid.
Oleme nüüd 2 päeva tööd ka teinud. See firma on alles oma kodinatega uude kohta kolinud. Meie ülesanne on siis ladu korrastada ja kontorimööblit kokku monteerida. Homme peaks tulema hunnik kaupa, mille me siis lattu ilusti ära peame paigutama. Eile käisime West Perthis mingile kontorile renoveerimisjärgset koristustööd tegemas. Firmaautoks on Chrysler 300, 20-tolliste bling-bling velgedega, absoluteoffice kleepsudega. Tundub et rahapuudust neil pole. Tööd on siiski ainult nädalaks ja palka maksavad 19 $ tunnis. Kusjuures see on suht miinimumilähedane. Makse maksame ikka 29 %, 10-peale langeb siis kui pool aastat Austraalias täis saab. Siin paljud märgivad oma tax declarationi, et nad on residendid, makstes seega 10 %. Kuna ma mingit jama tagantjärgi ei soovi, siis teen kõik ausalt.

Auto ikka sõidab veel, uskumatuna kui see ka ei kõla. Käime tööl sellega, kuna töökoht asub 9km kaugusel. Suht närviline on see liiklus siin Perthis, ei tunne roolis ennast kuigi mugavalt. Eriti veel sellise autoga, mis sõidab ainult 2 käiguga, tagurdada saab vaid lükates ning kohapealt äraminek on öövastav. Käisin ükspäev Fremantles ujumas. Tee sinna on väga mägine, seega võite ette kujutada, mismoodi see auto tõusu peal edasi liigub. Tahavaatepeeglist on näha kuidas taga oleva auto juht kätega vastu rooli peksab ja karjub. Õukei, üritan midagi asjalikku ette võtta, täna vaba päev ja tohutult igav jälle. Ilusat kevade algust Eestisse!

Lõpuks ometi!

Uudist siis niipalju, et homsest hakkame tööle. Töö leidmiseks ei teind me praktiliselt midagi, lihtsalt olime õigel ajal õiges kohas. Mida me täpselt tegema hakkame, ei tea, niipalju võin öelda, et firma tegeleb kontorimööbli müügiga. Kuulutuses lubati tööd nädalaks, aga telefonitsi oli jutt vähe teine, et vaatab kuidas hakkama saame ja selle põhjal otsustab kas tahab meid kauemaks. Bäckeris on ikka nii igav, et "karju appi", käid ühest kohast teise, ei oska kuskil olla. Enamus pererahvas istub juba pea hommikust saati "Shed'is", sunday sessionil, kus õlu on 5 taala pint. Ootan juba  reedet, sest peale tööd lükkame valged riided selga ja ees ootab Sensation White rip off party, ametlik nimetus The White Party (Trance Anthems 1998-2010) ... tasuta sissepääs kõigile, kes on üleni valgesse riietatud. Mmm, ei jõua ära oodata ;)

Privetik!

Nonii! Teisipäev ja sai natuke asju aetud ning isegi võib olla, et töö on silmapiiril. Reedel saame kokku tööandjaga ning nädal aega tööd peaks olema garanteeritud. Täna sooritasime edukalt white card'i (tööturvalisuse kaart ehitustöö jaoks) online kursuse, mis oli meeletult igav ja küsimused olid justkui mõeldud lihtsameelsetele. White card on mingi uus tööohutuskaart, mis kehtib terves Austraalias ja asendab vana Blue cardi. Maksma pidime selle eest 67 taala ning ees ootab veel natuke paberimajandust. Tohutult keeruliseks on tehtud online koolitus, peame sellele saama notariaalse kinnituse, näitama tunnistust, et meil on kursus läbitud ning siis kõik need paberid ära faksima ja siis 3 päeva jooksul saadetakse see kaart meile postiga siia Bäckerisse. Ei ole üksi asi nii lihtne nagu võiks olla. Mõnus on sellegipoolest vahelduseks midagi konstruktiivset teha, vähe asjalikum tunne tekib, arvestades seda, et me nädal aega ainult pidu oleme pannud. Pidutseda pole mul plaanis enne nädalavahetust kindlasti, kuna siiamaani on kergelt sült olla. Samas pean ma mainima, et tohutult igav on siin Bäckeris. Tahaks juba tööd teha, siis ei teki mingeid muid kiusatusi. Privaatsust ka pole, päris palju inimesi ei suudaks üldse nii elada. Lisaks on siin hostelis voodilutikad, pooltel inimestel siin jalad punaseid punne täis. Ma olen üks neist. Suht närvi ajab, sest Carnarvonis juba sai üle elatud mangolööve, nüüd siis järgmine laks. Madrats vahetati ära ja lasti mingit spreid igale poole, aga tundub, et voodilutikad on visa hingega. Mis siin ikka. Vahin oma läpakaga diivanitoas ja üritan üleüldist joomisest tingitud mula ignoreerida. Aknast puhub eriti jahedat õhku mu varvaste peale. Suvi on siin ju läbi ja tundub, et hakkab jahedamaks minema. Täna oli 28 kraadi päeval. Täiesti ideaalne kliima tundus, ei külm ega liiga palav. Õhtud on ka nüüd jahedamad. Saab normaalselt magada vähemalt. Mis seal ikka siis. Olge mõnusad!

31 daa, its when u add 24 and 7, you know 24/7

Tere. On kolmapäeva õhtu ja ma üritan rahulikku profiili hoida, sest siin kõik pidutsevad, hosteli toa ukse taga on pidev melu. Magada on suht võimatu. Põhimõtteliselt võib väita, et backpacker on koht, kus juuakse 7 päeva nädalas. Ausalt öeldes on mul lausa imelik olla siin kainena, sest kõik teised joovad ja lähevad varsti linna peale laiama. Tulime laupäeval siia ja täna on esimene päev kui ma ei joo. Okei ühe õlle jõin peale sööki profülaktika mõttes, kuna lihtsalt pakuti... kes siis tasuta õlust ära ütleb. Homme oleme sunnitud jälle ilmselt rahakukrut kergitama ja austraalia alkoholitööstust nuumama, kuna UK piffidele sai lubatud. Pidu toimub 20 meetri kaugusel üle tänava. Tegemist siis ööklubiga. Hakkasin mõtlema, et polegi veel üheski ööklubis käind selle siinoldud aja jooksul. Eks siis homme näeme kas asjal jumet ka on. Siuke kergelt peata olek on sellest ajast alates kui siia saabusime. No eks see ole osaliselt alkoholi liigtarbimise ja mingi kindla plaani või asjaliku tegevuse puudumise tagajärg. Töö leidmisega kehtib siingi sama reegel, kes otsib see leiab. Siiamaani me pole üritanudki midagi leida.
Eile uuendasin enda wardroobi. Pika otsimise peale leidsin mingi ilmatumasuure surfiriiete poe, nime ei mäleta sry. Riietasin ennast üleni FOX-i, kuna see tundub olevat praegu noorte seas popp. Leidsin mingid shortsid. Vaatasin hinnasilti, seal oli kirjas 35 taala. Mõtlesin endamisi god deem kui odav, läksin proovisin jalga, täitsa mõnnad. Viisin kassasse ja suhteliselt kena teenindaja ütleb, 79.95 palun. Pigistasin silma kinni ja maksin ära, pannes muuseas tähele milles asi oli. Pykstel oli rihm, mis maksis 35 taala. Tüüpiline mina tegelikult. Ütlesin, et võtan püksid ilma rihmata, kuna mulle ei meeldi see (tegelt oli ilus rihm). Leidsin mingi sobiva särgi ka ja panin vehkat. Packeris riided selga. Üllatavalt mugavad on peaks mainima. Istuvad kuidagi loomulikult seljas. Olen uhke enda üle. Mis siis veel...ega ei olegi midagi märkimisväärset kirjutada. Homne päev peaks olema tegus, vähemasti üritame ikkagi mingite tööotsingutega tegeleda, mitte niisama päkkeris ja naaberpäkkeris vedeleda. Õhtul, loodetavasti peale positiivseid tööotsinguid, tukk püsti ja pudelil kork maha. Mis te arvate siis mismoodi siin austraalias majanduskriisi pole...loomulikult tänu bäckpackeritele, kes oma raskelt teenitud kopikad kohe jälle ringlusesse lasevad, toites siis peamiselt baare ja alkopoode ning ka päkkereid ja kiirtoidukette. Heh lugesin enda blogi ja avastasin et need toonid ja kirja värvus kuidagi häirib. Mingi muster jääb silmade ette virvendama pärast. Kohe üritan tuunida veidi...
Tuli siin blogi layoute muutes meelde üks tööpäev viimases farmis. See päev meenutas sõna otseses mõttes põrgut. Ühesõnaga algas päev sellega, et farmer teavitas meid rõõmsalt, et erinevatest punktidest on kokku vaja koguda üks korralik ports kitsi. Kokku kogumise pean ma ka lahti seletama, kuna tegemist ei ole väga lihtsa tegevusega. Nimelt on vaja kõigepealt ehitada aedik, suurtest rasketest metallaedadest, mis me ise laome hommikul ländkruiseri kasti ning hiljem sealt välja. Kui see on tehtud, siis peame me hakkama kitsi draftima ehk siis värbama ehk siis sorteerima. Sorteerimine toimub kas spets aedikuga, mis käib lahti ühe treileri pealt või siis manuaalselt, kitsel sarvedest kinni ja ühest aedikust teise. Kitsed jagunevad ka erinevatesse gruppidesse, on  olemas billy goats ehk siis suured vihased isased, nannys ehk siis suured emased ja siis ülejäänud praht, liiga väikesed, liiga vanad või nõrgad. Kõige lihtsam variant farmeri jaoks oli siis 2 suurt ja tugevat eestlast ära kasutada ja sorteerida kõik suured emased ja isased käsitsi. Asja tegi aga eriti hulluks ilm, sest peddickus (karjamaal vms) on temperatuurid tavaliselt väga kõrged ja too päev ei olnud üldse tuult, tegelt oli küll pisut, kuid see ei jahutanud ning puhus meieni kõige rõvedamat raipehaisu, mis ma iial tundnud olen. Ma oleks 2 korda peaaegu ropsima hakanud. Reisikaaslane carlito saigi sellega hakkama, kuid mitte haisu tõttu, vaid selle tõttu, et tal lendas kärbes ninaaugust sisse ja siis otse kurku. Värbasime siis käsitsi too päev hilisemate arvutuste järgi pea 140 isast ja mõned emased. Ma võin öelda, see ei ole füüsiliselt kerge, kuna kits on väga tõrges loom (nagu härjaga ratsutamine)... ning see lõõmav päike pea kohal...pidevalt oli siuke tunne nagu viibiks kuskil kuumarabanduse piirimail. Ja kui keegi on ühte korralikku kasvu billy goati näinud, pluss veel nende sarved - ühel, mis me too päev püüdsime oli sarvede kogupikkus 1 meeter. Kogu aeg pead silmad lahti hoidma, et keegi sulle perse ei hüppaks oma poole meetrise sarvega. Sarvede disain oli ka kõigil erinev,  kellel teravam, kellel vähe nüridam. Ühesõnaga päeva lõpuks olime laibad, jõudsime tagasi alles pimedas ja farmer ütles meile muigega, et täna olete küll ühe õlu ära teeninud. Me vastasime talle mitte siira naeratusega, umbes et jah, hea nali Brian. Okei ma tõmban nüüd vaikselt looteasendisse ära. Tsauu!!!

Tuumapohmell

2 päevane kräu on selja taga ja tuumapohmell ei taha üle minna. Enesetunne on ikka väga nigel. Tahaks süüa, aga pean ootama kuni parem hakkab, vastasel juhul kukun tänaval kummuli. Muretseda pole vaja, otsi pole veel andnud. Hetkel resideerume Perthis, täpsemalt hostelis nimega Bambu, kus olime 3 kuud tagasi. Selle 3 kuuga pole siin mitte midagi muutunud. Toad on täpselt sama räpased kui eelmine kord ja kui varem oli nett tasuta, siis nüüd maksab see 5 doltsi nädal. Inimesed on siin lahedad, pole veel ühtegi häirivat persooni kohanud. Mis ma seletan, oli küll üks prillidega juua täis hollandlane (tuli välja hoopis, et see oli eestlane). Patseeris ringi ja ajas mingit jama suust välja, siuke pealetükkiv oli. Eilne päev oli väga lahe. Saime tuttavaks UK-st pärit lahedate daamidega, kes kutsusid meid enda juurde. Nad elavad miski 20km linnast väljas väga ilusa vaatega hubases majas. Neljapäevaks oleme juba kutsutud mingile peole, kus see täpselt oli ja mis pidu, ei mäleta. Igatahes väga lahe on see packerite elu. Ega ma ei oskagi rohkem midagi kirjutada, sest juhe on koos ja pea on tühi. Rääkida isegi on raske. Suu ei taha mõttetegevusega koostööd teha.

Sheep and goat shepherds

Möödunud on siis, oot las ma mõtlen...10 tööpäeva ja seda jutti, ilma vabade päevadeta. Tegeleme siin kitsede ja lammaste karjatamisega, aiatöödega ja muu tööga, mis vajab tegemist. Ütlen ausalt, alguses oli huvitav....kõik see kuidas kitsi karjatada ja üleüldse, vaadata kuidas need "lambad" karjas jooksevad, kartes meid ja farmerit nii palju, et trambivad üksteist surnuks. Nõrganärvilistele see töö ei sobi. Vahel nad toibuvad ka nagu täna näiteks juhtus. Karjusin juba farmerile, et meil on 2 ohvrit, farmer vaatas mind tuima näoga ja ei öelnud sõnagi. Tahtsin minna juba laipu aedikust välja viskama, aga ennäe imet, mõlemad kitsed said jalad alla. Korisesid ja tuikusid natuke ja pühkisid siis minema. Tundub õel, aga see on farmeri jaoks raha ning paar ohvrit päevas on tavaline. Ma päästaks kõik tallekesed ära kui see minu teha oleks, aga ei, kiire on. Ühe kitse eest saab ta ligi 30 dollarit. Täiskasvanud ja hästi toidetud lamba eest 100 $. Kokku pidavat tal olema ligi 10 000 looma. Võite ise arvutada kui palju ta teenib kui nt. 1000 lammast aastas maha müüb.
Esimesel tööpäeval nägime kui effektiivselt töötavad spetsiaalselt loomade karjatamiseks aretatud koerad. Farmer ütles mulle selle tõu nime ka täna, aga meelde ei jäänud ja tuttav ka ette ei tulnud. Ei asjalikud koerad on. Farmeri käskluste peale ajavad lambad sinna kuhu vaja. Farmer ise on lambaid ja kitsi juba üle 30 aasta kasvatanud. Küsisin, et mismoodi ta siis avastas selle enda jaoks. Tema selle peale, et see oli tema lapsepõlve unistus, ainult selle vahega, et ta kujutas seda vähe teistmoodi ette, pidades silmas teistmoodi loodust (mägesid ja orge), sest siin pole midagi peale kuivanud põõsaste ja kõrbe meenutava maastiku. Üleüldse on siin kuidagi nii kuiv, palav ja kole. Igatsen juba eesti kevadet ja suve, seda värsket ja mitte nii kuuma õhku. Siin on tõesti vahel tunne, et pole midagi hingata ja värskest õhust on asi kaugel. Peame iga päev sisse hingama raipehaisu, mis põõsaste vahel ehk siis bushis täiesti tavaline on, sest kõik kohad on siin laipu täis. Kui sõita mööda rannikut lõuna poole, aken lahti, siis ongi põhimõtteliselt pidev laibahais värske õhu asemel. Põhisüüdlased on kängurud. Ah õigus! Üks päev läksime siis kitsi auto peale ajama ja känguru oli aedikusse kinni jäänud (aedikusse meelitab neid vesi, mis on mõeldud tegelikult kitsede püüdmiseks) Kolleeg üritas teda siis vabastama minna, kuid känguru sattus nii paanikasse, et jooksis peaga vastu traataeda ja lendas nokki liiva sisse. Tiris ta siis sealt sabapidi välja ja lohistas puu alla. Pauk oli aga nii tugev, et püsti ta enam ei saanud ja sinna ta jäigi. Tõmbles ja korises, kuni ära kooles. Kurb vaadata, aga pole midagi teha lihtsalt. Karm on see elu siin bushis. Farmer ütles ka, et see on asi, millega me iga päev elama peame. Näha pole küll kuskilt otsast, et see teda kuidagi mõjutaks.
Töökogemus kui selline on iseenesest uus ja huvitav. Seda muidugi teise või 3-nda tööpäevani. Palju on ringisõitmist, kuna maa-ala on tohutult suur. Näiteks täna võttis üle tunni lihtsalt õigesse kohta sõitmine. Kolleeg on kodumaal kõva tsiklimees ja saab siin ka krossikaga ringi põristada ja lambaid taga ajada. Kuna meil mõlemal on load, siis saame kõikide tööautodega ringi sõita. On hea kui on tööd, aga samas ei viitsi seda teha. Ei ole füüsiliselt raske, pigem vaimselt. Eemalolek tsivilisatsioonist annab ka mõnusalt tunda, seda nii minul kui reisikaaslasel. Põhilause igal õhtul on: "Oehh, raske on". Õnneks saame iga õhtu paar purki õlut ja kodutehtud toit on suht maitsev. Farmeril tuli naine ka eile koju, enne seda olime iga õhtu n.ö köögitoimkonnas ja pidime kõik nõud ja potid ära pesema ja söögitegemisel abistama. Praegu siin mõtiskledes, arvan ma et sellisesse farmi ma küll enam tööle minna ei viitsiks. Eriti kui farm on kuskil bushis, kus pole levi, netti, poodi ega tsivilisatsiooni. Kahetsen, et ma ühtegi raamatut kaasa ei võtnud, saaks pisut vaimu harida... filmid rüperaalist on ka kõik juba vaadatud.
Täna juhtus muga väike õnnetus...ma ei viitsi sellest väga üksikasjaliselt kirjutada. Kerisin mingit vintsi, mis tõstis treileri maast lahti rataste peale. Farmer hoiatas ka midagi, aga ma sain vist valesti aru või lasin suure tööõhinaga ühest kõrvast sisse, teisest välja. Ühesõnaga vints oli ilma stopperita ja kui mul parem käsi ära hakkas väsima, siis otsustasin kätt vahetada. Nii kui vintsi käepideme lahti lasin sain kõigepealt mõnusa paugu vastu parema käe pealset ja siis vasaku käe sõrmi. Tunne oli umbes sama nagu keegi oleks haamriga virutanud. Nüüd on siis sõrmed sinised ja parem käelaba ei tööta korralikult. Liigub ja puha aga valus on. Worst case scenario on mõra, aga ma loodan, et siiski mitte, sest ei taha nagu orbik siin 2 nädalat tühja vahtida. Pluss veel fakt, et reisikindlustus ilmselt ei kataks ravikulutusi (see on veel täpsustamisel). Mis seal ikka, peaasi, et hing sisse jäi. Eesmärgiks on need 2 ja pool nädalat vastu pidada, mis meil siin jäänud on, sest peale seda paneme Perthi poole ajama. Ja üks asi on kindel, seal tahaks ikka korraliku kräu maha panna ja mõnele asiaadile keelt kõrva ajada ;)

No terekest. Olen pisut laisaks muutund ja pole viitsinud blogi täiendada. Tõtt-öelda on võimalusi olnud, aga pole lihtsalt viitsinud. Igaljuhul üritan ennast parandada. Vahepeal on siis niipalju juhtund, et mangod said korjatud ning tuli aeg edasi liikuda. Farmeriga on meil tõeliselt head suhted ja ta on meid juba nii palju aidanud. Ei oska kohe ära tänada. Enne mangotöö lõppemist hakkasime juba uut tööd vaikselt vaatama. Reisikaaslane käis visitor centeris ja leidis sealt töökuulutuse, mis sisaldas endas kõige tavalisemat farmitööd. Nõudmistes olid juhiload (manuaalkastiga auto), soov töötada loomadega ja tsikliga sõitmise kogemus. Kõik kõlas hästi v.a fakt, et farm asub 160 km Carnarvonist sisemaal. Mangofarmer hoiatas juba varakult ette, et seal saab olema väga palav, kuid see on iseenesest huvitav töökogemus meie jaoks. Mõeldud tehtud, tegime backpackeris viimase jooma ja hakkasime lõunapaiku sõitma. Rannikult sisemaale sõites pani temperatuur iga 10 km tagant pool pügalat ülespoole. Tee peal nägime väikseid tornaadosid, kaugelt vaadates tundus nagu oleks tegemist metsatulekahjuga. Täiesti selge taevas 42 kraadi sooja ja siis mingi twister keset kõrbe, tolmu üles keerutamas. Sain video peale ka ühe. Jõudsime siis mingi 5 paiku õhtul farmi (farmi nimi oli Jimba Jimba). Jätsime auto seisma ja läksime farmerit otsima. Käisime ja koputasime kõik uksed läbi ja ei leidnud ühtegi hingelist. Läksime siis higist nõretades autosse tagasi, vaatasime huvi pärast auto termomeetrinäitu - 48 kraadi, kell 17.00. Kui infrapunasaunas olete käinud siis teate mis tunne on. Sõin ühe banaani ja reisikaaslane pakkus välja minna Cascoyne junctionisse (10 km farmist), kus pidi olema baar ja tankla, et teha üks külm õlu, kuna suu kuivas nagu kruusatee. Mõeldud tehtud. Baar ja tankla olid justkui kuskil Texases in the middle of nowhere (puudusid ainult heinapallid, mis tuulega ringi veerevad). Läksime sisse ja võtsime ühe Doohey's extra dry. See oli tõeliselt hea. Tõeliselt hea ma ütlen! Baaris hakkas omanik või kes iganes ta oli, meiega juttu ajama ja uudistama, mis meid siiakanti tõi. Ütlesime siis, et tahame Jimba Jimbasse tööle minna, kuid kedagi polnud kodus. Seda kuuldes hakkas mees kõva häälega naerma ja rääkis meile üht-teist selle farmeri kohta. Meie hea tuju ja külmast õllest tingitud hea enesetunne kadus silmapilkselt. Tuli välja, et see farmer pidi olema tõeline arsehole - kohtleb töölisi nagu orje, home made cookings on siis võileivad, mida antakse sulle ka piiratud koguses, accomodation on räpane tuba, 2 madratsit ja pirn laes. Farmer ise pidavat olema laisk ja elavat ikka veel 50-nendates aastates. Siis rääkis ta veel loo ühest sakslasest, kes oli samamoodi nagu meie Carnarvonist sinna farmi läinud. Sõbrad viskasid ta sinna ära ja panid ise ajama. Point on selles, et seal pärapõrgus pole levi ega midagi. Bussi seal ka ei käi, nii et ta oli suht pe...ses omadega. Kokku oli ta seal lõpuks oma 4 kuud. Peale töö lõppu oli farmeri peale nii kuri, et tahtis ta teise ilma saata. Ta oli hommikul üles ärganud, et teha endale 4 röstsaia. Farmeri naisuke tuli kööki ja küsis: " Mis teed?" Sakslane selle peale: "röstsaia teen". Naine: "Sa võid võtta ainult 2 saiaviilu, mitte 4". Peale selle rääkis ta veel teisigi lugusid, kuidas farmer sakslasele pähe istus. Peale seda infot võtsime kohe uued õlled ja ostsime paki suitsu, kuna närv oli ilmselgelt must. Mina mõtlesin juba siis tagasi Carnarvoni minna kui seda kuumust tunda saime. Mees baarist ütles, et ma teie asemel pööraks kohe otsa ringi. 15 minuti pärast panimegi minekut ja mul oli tõeliselt hea meel, et reisikaaslane sinna baari otsustas minna. Kaotanud ei olnud me midagi - 30 dollarit kütet ja mõned asjad, mis teepeale ostsime. Registreerisime ennast Backerisse uuesti sisse ja järgmine hommik hakkasime uuesti tööd otsima. Meil oli enne sinna pärapõrgusse minekut tegelikult 2 võimalikku tööpakkumist, aga kuna lubasime sellele farmerile juba paar nädalat varem ära, et tuleme, siis jäime nendest ilma. Läksime siis tagasi mangofarmeri juurde. Rääkisime oma kurva loo ära. Ta naeris selle peale ning ütles, et teeb paar kõnet. 10 minuti pärast tuli ta toast välja ja andis meile paberi, kus oli tema ühe tuttava number, kellel on kitsede ja lammaste farm Shark Bay's, täpsemalt siis Hamelin Pool'is. Shark Bay asub 200 km Carnarvonist Perthi poole ja see on meie jaoks ideaalne, sest meie plaan nägi ette Perthi tagasi minna ja siis seal otsustada, kuhu edasi liikuda või mida edasi teha. Hetkel vedelengi siinsamas farmis, mõnusas hubases külalistetoas. Jõudsime siia paar tundi tagasi. See koht ja majade kompleks meenutab mulle millegipärast Mehhikot. Majad on ehitatud teokarpidest välja lõigatud tellistest. Tellis koosneb üksteise küljes olevatest väikestest teokarpidest. Kõlab veidrana. Pidid talvel hästi sooja hoidma ja puha. Kusjuures enamikes Austraalia randades ringi käies jääb mulje, et tegemist on liivarannaga. Tegelikult on liivast asi kaugel - tegemist on teokarbitükkidega. Farmer on vana rahu ise ning väga sõbralik. Võime telekat vaadata, köögis vabalt ringi käia ja endale süüa teha. Isegi piljardilaud on siin kui peaks väga igav hakkama. Tööle ei pea ka kohe hakkama. Lubas meid ringi sõidutada ja vaadata kas on midagi teha. Kui pole siis ilmselt alustame alles esmaspäeval. Auto on ennast ka väga hästi üleval pidanud. Oleme praeguse seisuga juba 2000-2500 km 2-käiguga maha sõitnud. Loodan, et ma nüüd ära ei sõnunud midagi. Oleks veel millest kirjutada, aga siis läheks see jutt liiga pikaks. Mis seal ikka siis. Päikest!