Tuumapohmell

2 päevane kräu on selja taga ja tuumapohmell ei taha üle minna. Enesetunne on ikka väga nigel. Tahaks süüa, aga pean ootama kuni parem hakkab, vastasel juhul kukun tänaval kummuli. Muretseda pole vaja, otsi pole veel andnud. Hetkel resideerume Perthis, täpsemalt hostelis nimega Bambu, kus olime 3 kuud tagasi. Selle 3 kuuga pole siin mitte midagi muutunud. Toad on täpselt sama räpased kui eelmine kord ja kui varem oli nett tasuta, siis nüüd maksab see 5 doltsi nädal. Inimesed on siin lahedad, pole veel ühtegi häirivat persooni kohanud. Mis ma seletan, oli küll üks prillidega juua täis hollandlane (tuli välja hoopis, et see oli eestlane). Patseeris ringi ja ajas mingit jama suust välja, siuke pealetükkiv oli. Eilne päev oli väga lahe. Saime tuttavaks UK-st pärit lahedate daamidega, kes kutsusid meid enda juurde. Nad elavad miski 20km linnast väljas väga ilusa vaatega hubases majas. Neljapäevaks oleme juba kutsutud mingile peole, kus see täpselt oli ja mis pidu, ei mäleta. Igatahes väga lahe on see packerite elu. Ega ma ei oskagi rohkem midagi kirjutada, sest juhe on koos ja pea on tühi. Rääkida isegi on raske. Suu ei taha mõttetegevusega koostööd teha.