Tere. On kolmapäeva õhtu ja ma üritan rahulikku profiili hoida, sest siin kõik pidutsevad, hosteli toa ukse taga on pidev melu. Magada on suht võimatu. Põhimõtteliselt võib väita, et backpacker on koht, kus juuakse 7 päeva nädalas. Ausalt öeldes on mul lausa imelik olla siin kainena, sest kõik teised joovad ja lähevad varsti linna peale laiama. Tulime laupäeval siia ja täna on esimene päev kui ma ei joo. Okei ühe õlle jõin peale sööki profülaktika mõttes, kuna lihtsalt pakuti... kes siis tasuta õlust ära ütleb. Homme oleme sunnitud jälle ilmselt rahakukrut kergitama ja austraalia alkoholitööstust nuumama, kuna UK piffidele sai lubatud. Pidu toimub 20 meetri kaugusel üle tänava. Tegemist siis ööklubiga. Hakkasin mõtlema, et polegi veel üheski ööklubis käind selle siinoldud aja jooksul. Eks siis homme näeme kas asjal jumet ka on. Siuke kergelt peata olek on sellest ajast alates kui siia saabusime. No eks see ole osaliselt alkoholi liigtarbimise ja mingi kindla plaani või asjaliku tegevuse puudumise tagajärg. Töö leidmisega kehtib siingi sama reegel, kes otsib see leiab. Siiamaani me pole üritanudki midagi leida.
Eile uuendasin enda wardroobi. Pika otsimise peale leidsin mingi ilmatumasuure surfiriiete poe, nime ei mäleta sry. Riietasin ennast üleni FOX-i, kuna see tundub olevat praegu noorte seas popp. Leidsin mingid shortsid. Vaatasin hinnasilti, seal oli kirjas 35 taala. Mõtlesin endamisi god deem kui odav, läksin proovisin jalga, täitsa mõnnad. Viisin kassasse ja suhteliselt kena teenindaja ütleb, 79.95 palun. Pigistasin silma kinni ja maksin ära, pannes muuseas tähele milles asi oli. Pykstel oli rihm, mis maksis 35 taala. Tüüpiline mina tegelikult. Ütlesin, et võtan püksid ilma rihmata, kuna mulle ei meeldi see (tegelt oli ilus rihm). Leidsin mingi sobiva särgi ka ja panin vehkat. Packeris riided selga. Üllatavalt mugavad on peaks mainima. Istuvad kuidagi loomulikult seljas. Olen uhke enda üle. Mis siis veel...ega ei olegi midagi märkimisväärset kirjutada. Homne päev peaks olema tegus, vähemasti üritame ikkagi mingite tööotsingutega tegeleda, mitte niisama päkkeris ja naaberpäkkeris vedeleda. Õhtul, loodetavasti peale positiivseid tööotsinguid, tukk püsti ja pudelil kork maha. Mis te arvate siis mismoodi siin austraalias majanduskriisi pole...loomulikult tänu bäckpackeritele, kes oma raskelt teenitud kopikad kohe jälle ringlusesse lasevad, toites siis peamiselt baare ja alkopoode ning ka päkkereid ja kiirtoidukette. Heh lugesin enda blogi ja avastasin et need toonid ja kirja värvus kuidagi häirib. Mingi muster jääb silmade ette virvendama pärast. Kohe üritan tuunida veidi...
Tuli siin blogi layoute muutes meelde üks tööpäev viimases farmis. See päev meenutas sõna otseses mõttes põrgut. Ühesõnaga algas päev sellega, et farmer teavitas meid rõõmsalt, et erinevatest punktidest on kokku vaja koguda üks korralik ports kitsi. Kokku kogumise pean ma ka lahti seletama, kuna tegemist ei ole väga lihtsa tegevusega. Nimelt on vaja kõigepealt ehitada aedik, suurtest rasketest metallaedadest, mis me ise laome hommikul ländkruiseri kasti ning hiljem sealt välja. Kui see on tehtud, siis peame me hakkama kitsi draftima ehk siis värbama ehk siis sorteerima. Sorteerimine toimub kas spets aedikuga, mis käib lahti ühe treileri pealt või siis manuaalselt, kitsel sarvedest kinni ja ühest aedikust teise. Kitsed jagunevad ka erinevatesse gruppidesse, on olemas billy goats ehk siis suured vihased isased, nannys ehk siis suured emased ja siis ülejäänud praht, liiga väikesed, liiga vanad või nõrgad. Kõige lihtsam variant farmeri jaoks oli siis 2 suurt ja tugevat eestlast ära kasutada ja sorteerida kõik suured emased ja isased käsitsi. Asja tegi aga eriti hulluks ilm, sest peddickus (karjamaal vms) on temperatuurid tavaliselt väga kõrged ja too päev ei olnud üldse tuult, tegelt oli küll pisut, kuid see ei jahutanud ning puhus meieni kõige rõvedamat raipehaisu, mis ma iial tundnud olen. Ma oleks 2 korda peaaegu ropsima hakanud. Reisikaaslane carlito saigi sellega hakkama, kuid mitte haisu tõttu, vaid selle tõttu, et tal lendas kärbes ninaaugust sisse ja siis otse kurku. Värbasime siis käsitsi too päev hilisemate arvutuste järgi pea 140 isast ja mõned emased. Ma võin öelda, see ei ole füüsiliselt kerge, kuna kits on väga tõrges loom (nagu härjaga ratsutamine)... ning see lõõmav päike pea kohal...pidevalt oli siuke tunne nagu viibiks kuskil kuumarabanduse piirimail. Ja kui keegi on ühte korralikku kasvu billy goati näinud, pluss veel nende sarved - ühel, mis me too päev püüdsime oli sarvede kogupikkus 1 meeter. Kogu aeg pead silmad lahti hoidma, et keegi sulle perse ei hüppaks oma poole meetrise sarvega. Sarvede disain oli ka kõigil erinev, kellel teravam, kellel vähe nüridam. Ühesõnaga päeva lõpuks olime laibad, jõudsime tagasi alles pimedas ja farmer ütles meile muigega, et täna olete küll ühe õlu ära teeninud. Me vastasime talle mitte siira naeratusega, umbes et jah, hea nali Brian. Okei ma tõmban nüüd vaikselt looteasendisse ära. Tsauu!!!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment