Sheep and goat shepherds

Möödunud on siis, oot las ma mõtlen...10 tööpäeva ja seda jutti, ilma vabade päevadeta. Tegeleme siin kitsede ja lammaste karjatamisega, aiatöödega ja muu tööga, mis vajab tegemist. Ütlen ausalt, alguses oli huvitav....kõik see kuidas kitsi karjatada ja üleüldse, vaadata kuidas need "lambad" karjas jooksevad, kartes meid ja farmerit nii palju, et trambivad üksteist surnuks. Nõrganärvilistele see töö ei sobi. Vahel nad toibuvad ka nagu täna näiteks juhtus. Karjusin juba farmerile, et meil on 2 ohvrit, farmer vaatas mind tuima näoga ja ei öelnud sõnagi. Tahtsin minna juba laipu aedikust välja viskama, aga ennäe imet, mõlemad kitsed said jalad alla. Korisesid ja tuikusid natuke ja pühkisid siis minema. Tundub õel, aga see on farmeri jaoks raha ning paar ohvrit päevas on tavaline. Ma päästaks kõik tallekesed ära kui see minu teha oleks, aga ei, kiire on. Ühe kitse eest saab ta ligi 30 dollarit. Täiskasvanud ja hästi toidetud lamba eest 100 $. Kokku pidavat tal olema ligi 10 000 looma. Võite ise arvutada kui palju ta teenib kui nt. 1000 lammast aastas maha müüb.
Esimesel tööpäeval nägime kui effektiivselt töötavad spetsiaalselt loomade karjatamiseks aretatud koerad. Farmer ütles mulle selle tõu nime ka täna, aga meelde ei jäänud ja tuttav ka ette ei tulnud. Ei asjalikud koerad on. Farmeri käskluste peale ajavad lambad sinna kuhu vaja. Farmer ise on lambaid ja kitsi juba üle 30 aasta kasvatanud. Küsisin, et mismoodi ta siis avastas selle enda jaoks. Tema selle peale, et see oli tema lapsepõlve unistus, ainult selle vahega, et ta kujutas seda vähe teistmoodi ette, pidades silmas teistmoodi loodust (mägesid ja orge), sest siin pole midagi peale kuivanud põõsaste ja kõrbe meenutava maastiku. Üleüldse on siin kuidagi nii kuiv, palav ja kole. Igatsen juba eesti kevadet ja suve, seda värsket ja mitte nii kuuma õhku. Siin on tõesti vahel tunne, et pole midagi hingata ja värskest õhust on asi kaugel. Peame iga päev sisse hingama raipehaisu, mis põõsaste vahel ehk siis bushis täiesti tavaline on, sest kõik kohad on siin laipu täis. Kui sõita mööda rannikut lõuna poole, aken lahti, siis ongi põhimõtteliselt pidev laibahais värske õhu asemel. Põhisüüdlased on kängurud. Ah õigus! Üks päev läksime siis kitsi auto peale ajama ja känguru oli aedikusse kinni jäänud (aedikusse meelitab neid vesi, mis on mõeldud tegelikult kitsede püüdmiseks) Kolleeg üritas teda siis vabastama minna, kuid känguru sattus nii paanikasse, et jooksis peaga vastu traataeda ja lendas nokki liiva sisse. Tiris ta siis sealt sabapidi välja ja lohistas puu alla. Pauk oli aga nii tugev, et püsti ta enam ei saanud ja sinna ta jäigi. Tõmbles ja korises, kuni ära kooles. Kurb vaadata, aga pole midagi teha lihtsalt. Karm on see elu siin bushis. Farmer ütles ka, et see on asi, millega me iga päev elama peame. Näha pole küll kuskilt otsast, et see teda kuidagi mõjutaks.
Töökogemus kui selline on iseenesest uus ja huvitav. Seda muidugi teise või 3-nda tööpäevani. Palju on ringisõitmist, kuna maa-ala on tohutult suur. Näiteks täna võttis üle tunni lihtsalt õigesse kohta sõitmine. Kolleeg on kodumaal kõva tsiklimees ja saab siin ka krossikaga ringi põristada ja lambaid taga ajada. Kuna meil mõlemal on load, siis saame kõikide tööautodega ringi sõita. On hea kui on tööd, aga samas ei viitsi seda teha. Ei ole füüsiliselt raske, pigem vaimselt. Eemalolek tsivilisatsioonist annab ka mõnusalt tunda, seda nii minul kui reisikaaslasel. Põhilause igal õhtul on: "Oehh, raske on". Õnneks saame iga õhtu paar purki õlut ja kodutehtud toit on suht maitsev. Farmeril tuli naine ka eile koju, enne seda olime iga õhtu n.ö köögitoimkonnas ja pidime kõik nõud ja potid ära pesema ja söögitegemisel abistama. Praegu siin mõtiskledes, arvan ma et sellisesse farmi ma küll enam tööle minna ei viitsiks. Eriti kui farm on kuskil bushis, kus pole levi, netti, poodi ega tsivilisatsiooni. Kahetsen, et ma ühtegi raamatut kaasa ei võtnud, saaks pisut vaimu harida... filmid rüperaalist on ka kõik juba vaadatud.
Täna juhtus muga väike õnnetus...ma ei viitsi sellest väga üksikasjaliselt kirjutada. Kerisin mingit vintsi, mis tõstis treileri maast lahti rataste peale. Farmer hoiatas ka midagi, aga ma sain vist valesti aru või lasin suure tööõhinaga ühest kõrvast sisse, teisest välja. Ühesõnaga vints oli ilma stopperita ja kui mul parem käsi ära hakkas väsima, siis otsustasin kätt vahetada. Nii kui vintsi käepideme lahti lasin sain kõigepealt mõnusa paugu vastu parema käe pealset ja siis vasaku käe sõrmi. Tunne oli umbes sama nagu keegi oleks haamriga virutanud. Nüüd on siis sõrmed sinised ja parem käelaba ei tööta korralikult. Liigub ja puha aga valus on. Worst case scenario on mõra, aga ma loodan, et siiski mitte, sest ei taha nagu orbik siin 2 nädalat tühja vahtida. Pluss veel fakt, et reisikindlustus ilmselt ei kataks ravikulutusi (see on veel täpsustamisel). Mis seal ikka, peaasi, et hing sisse jäi. Eesmärgiks on need 2 ja pool nädalat vastu pidada, mis meil siin jäänud on, sest peale seda paneme Perthi poole ajama. Ja üks asi on kindel, seal tahaks ikka korraliku kräu maha panna ja mõnele asiaadile keelt kõrva ajada ;)